Üks kuu juba läbi :)

Hei hei :)

Nüüdseks olen ma siin Šveitsis juba kuu aega olnud ja see kuu on ikka superkiiresti läinud. Tundub, nagu alles nädal aega tagasi saabusin ma lennujaama aga samas olen ma nii palju juba näinud. Igapäevane rutiin on mul ma juba selge. 6.50 äratus, 7.57 läheb rong ja 9.15 algab saksa keel. Õnneks saab rutiin järgmine nädal värsendust, sest siis algab mul päris kool!!! Sellel nädalal sain ma ka oma elamisloa kätte, nii et nüüd olen ametlikult Šveitsi sisse kirjutatud.

Šveitsi elanik Brita Kärt Vähejaus

Reedel käisime me hostemaga Zürichis Šveitsi rahvustelevisiooni stuudiotes kahe saate salvestustel ja ka lava taga, et näha, kuidas teletegemine tegelikult käib. Salvestatavaks saateks oli „Top secret“ ja see oli saade, kus sai raha võita. Muidugi oli saade saksa keeles ja mitte midagi ma aru ei saanud. Asja tegi veel hullemaks see, et ad rääkisid Šveitsi saksa keelt mitte Hochdeutsch’i. Õnneks pandi küsimused, millele tuli vastata,ka ekraanile, nii et ka mina sain aeglaselt lugedes aru, mis küsimus on. Kuna olime seal grupiga, siis ka ülejäänud stuudioas räägiti meiega saksa keeles, nii et sellest külastusest ma väga palju targemaks ei saanud. Küll aga oli väga tore olla telesaate publikus ja kaasa elada saate võistlejatele.

Pildil saatejuhi Roman Kilchsberger'ga(ta on superpopulaarne siin)

Laupäeval toimus meie linnas tennisevõistlus, kust me hostvennaga ka osa võtsime. Osavõtjaid sellel turniiril väga palju ei olnud(meie vanusegrupis tüdrukuid kolm ja poisse neli) aga selle oli seal palju süüa. Tegemist oli klubiturniiriga, kuhu tuldi kokku peredega ja siis emad küpsetasid kooke ning pastat ja lapsed mängisid samal ajal tennist. Minu tulemuseks oli sellel turniiril esimene koht ja lisaks karikale sain ma ka piletit Swiss Indoor Basel tenniseturniirile, kus mängib terve maailma ATP paremik. Hostvend tegi ka hea turniiri ja mängis ennast teisele kohale.

Pühapäeval käisime me hostemaga jälle Zürichis aga seekord hoopis jooksmas. Seal toimus iga-aastane Pink Ribbon Charity Walk, millega tõstetakse tähelepanu rinnavähile. Osalejad jagati kolme gruppi kiiruse järgi: speeders, walkers ja family. Meie kuulusime speeders gruppi ehk rada tuli/võis läbida joostes. Õnneks oli raja pikkus ainult 4 km, nii et väga suurt pingutust see ei nõudnud. Jooksul käisime me koos peretuttavaga, kes töötab Philipsis ja nende firma paneb iga aasta tiimi välja. Seega olin ma osa Philipsi tiimist. Enne starti teatas see peretuttav mulle, et nende tiimis on iga aasta üks mees, kes lõpetab esimesena ja ta on juba ära tüdinenud võitmisest. Seega võtsime me Yasmine’ga(peretuttav, endine VÕP) eesmärgiks sellest mehest ennem finišeerida. Kahjuks sellel aastal see veel ei õnnestunud, kuigi me jõudsime temast väga vähe hiljem kohale. Kokkuvõttes oli see ikkagi heategevusjooks ja aeg seal tähtsust ei mänginud.

Vasakult paremale: Mina, Yasmine, Suzy ja Hostema (pilt on tehtud kohe peale jooksmist, nii et näeme ilusad higised välja)