Linnamelu ja alpiloodus ehk minu nädalavahetus

Jälle on üks nädal mööda läinud ja aeg on siia blogisse midagi kirjutada. Nädala sees mul väga millekski aega ei olnud, sest iga päev tuli saksa keele tundides käia ja pärast kodus koduseid töid teha. Kui ma ennem siin kirjutasin, et need saksa keele tunnid on väga lihtsad minu jaoks, siis nüüd hakkame jõudma selliste teemade juurde, mida ma varem pole õppinud ja seega peab nüüd veel rohkem tundides pingutama. Erinevalt tööpäevadest oli aga minu nädalavahetus tegemisi täis ja nendest kirjutaksin ka natuke lähemalt.

Laupäeval toimus Zürich’is igaaastane Streetparade, mis on üks maailma suurimaid house&techno muusika festivale. Sellel aastal oli seal rekordiliselt palju pealtvaatajaid ehk üle miljoni inimese. Streetparade kujutab endast umbes 2 km pikkust marsruuti, kus sõidavad veoautd, mille kastid on muudetud lavadeks. Kokku oli sellel aastal 27 veoautot ja meie seal oleku ajal(4 tundi) jõudis sõitma hakata ainult 17 veoautot. Zürchis käisin ma koos Defne(endine VÕP) ja tema parima sõbraga. Fun fact paraadi kohta: paraad on nii populaarne Šveitsis, et inimesed hakkasid juba eelmise aasta detsembris planeerima, kellega sinna minna ja mida selga panna.

Algus kohale jõudes ei tundunudki see inimest hulk nii suur

Esimene veoauto, mida me nägime

Minionide! veoauto

Zürich'i vanalinn

Defne, mina ja Defne parim sõber

Väike hulk inimestest, kes kohal olid

Pühapäeva hommikul kell 6.50 kuulsin ma oma äratuskella helisemas ja mõtlesin, et miks ma küll vabatahtlikult nädalavahetuselt nii vara üles ärkan. Põhjuseks oli see, et paar päeva varem olime hostema ja hostõega otustanud, et oleks tore jälle alpidesse matkama minna. Ruttu hommikusöök sisse, riided selga ja olimegi autos, et sõita mägede poole. Autosõit võttis aega umbes 1 tund ja 20 minutit ning selle tulemusel jõudsime väiksesse linna nimega Schüpfheim. Sealt sõitsime me veel 20 minutit edasi bussiga kuni jõudsimegi kondlini, mis meid mäe tippu viis. Selle mäe tipp oli ka kõige korgem punkt selle matka jooksul ja kõrgust oli tal umbes 1600 meetrit. Matkaraja pikkus oli seekord 2 tundi 30 minutit ja ta kulges peaaegi kogu aeg väikse kaldega mäest alla nii, et lõpetades me enam kondlit kasutama ei pidanud. Lõppu jõudes ootas meid tore üllatus: hostema ütles, et meie ostetud bussipiletiga saab sealses restoranis magustoidu tasuta. Kuna meil oli bussi väljumiseni aega ainult pool tundi ja kõhud meil väga tühjad ei olnud, siis võtsime kolme peale ühe magustoidu. See oli ikka väga hea otsus, sest magustoit oli nii suur, et me ei jaksanud seda kolmekesi ka ära süüa. See magustoit oli selle restorani eritoit ja ta koosnes suurest beseepallist, mis oli katud paksu kihi vahukoorega. Restoranist lahkudes sõitsime me natuke aega bussiga, et siis rongi peale ümber istuda ja auto juurde jõuda. Autosse jõudes olin ma tervest nädalvahetusest nii väsinud, et terve tee tagasi ma magasin. 

Terve matka meie selja taga olnud mäesein

Flühli org

 Sattusin ka ühele pildile

Igal piirkonnal on oma nüansidega ehitusstiil ja see on Emmentali stiilis maja

Suur aitäh teile, kes te mu blogi  loete ja kui on mingeid küsimusi, siis võib alati küsida :)

Brita Kärt

Alpides matkamas

Pühapäeva hommikul juba kell seitse oli meil äratus, et suunduda hostõe ja hostemaga alpidesse matkama. Otsustasime just hommikul minna, sest pärastlõunaks lubati vihma. Lähimad mäed on minu kodust vaid 40 minuti kaugusel ja seetõttu ei pidanud me kaua sõitma. Jõudsime siis kohale ja ostsime endale tõstukipiletit. Et matkates ikka midagi näeks ka, siis on matkarajad rajatud veidi kõrgemale ja nendeni jõudmiseks tuleb kasutada tõstukit. Juba poole sõidu pealt oli aru saada, kui ilus vaade meid üleval ootab.

Matkarada, mille me läbisime, oli 3 tunni ja umbes 10 kilomeetri pikkune ning maksimukõrgus oli meil 1406 meetrit. Kuna matkamisest endast ei ole palju kirjutada, siis on see postitus rohkem piltite päralt(üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna).

Poolel teel mäe tippu

Selline vaade ootas meid tõstukilt maha tulles

Nüüd juba pool tundi matkatud

Ja muidugi ei saa ära minna ilma selfie'ta

Vahelduseks väikesed ronimisharjutused

Juba olemegi poole tee peal

Make the world your home :) #yfu

Hostõde ja-ema alla suundumas

Terve päev käisin ringi lootusega, et leian väikse maja mägedest, millel on Šveitsi lipp lehvimas. Kahjuks sellel pildil küll mägesid ei näe, aga vähemalt tean ma ise, et mäed olid seal olemas.

Viimane vaade mägedele enne gondliga allasõitu

Kokkuvõttes oli tegemist väga toreda ja silmadele ilusa ettevõtmisega, mida tahaks teine kordki teha. 

P.s. mul valutavad mingid lihased jalgadel/puusadel, mis pole varem kunagi valutanud. Ilmselt on probleem selles, et Eestlasena poel ma harjunud mägedest üles ja alla kõndimisega ning need lihased olid lihtsalt treenimata. :)

Kohanemine uue eluga

Hei hei :)

Jälle on üks nädal siin Šveitsis mööda läinud ja aeg on midagi blogisse kirjutada. Kuna see nädal olen ma juba vaikselt hakanud endale rutiini tekitama, siis polegi nagu väga millestki rääkida.

Igapäevaselt käin ma saksa keele kursustel, mis toimuvad igal hommikupoolikul 4 tundi Aaraus. Aarau on minu kantoni keskus(meie mõistes maakonnakeskus) ja sinna minekuks pean ma sõitma kolme rongiga. Keelekursustel on meid kokku kümme ja nendest viis on aasialased, üks ladina-ameeriklane ja neli eurooplast. Kuna mitteeurooplased pole kunagi saksa keelt õppinud, siis alustasime me saksa keele õppimist täiesti algusest ja seetõttu on need kursused minu jaoks natuke igavad. Õnneks liigume me üsnagi kiire tempoga edasi ja varsti läheb ka minu jaoks asi raskeks.

Siin siis natuke ka detailsemalt, mida ma viimase nädala jooksul teinud olen:

Reedel oli mu vanema hostõe ärasaatmispidu, mille ta korraldas koos oma kolme sõbraga, kes lähevad ka vahetusaastale. Pidu toimus meie kodust umbes poole tunni kaugusel väikeses majakeses mäe nõlval. See pidu oli väga hea võimalus kohtuda inimestega, kellega ma hakkan koos koolis käima.

Vaade sellest majakesest 

Laupäeval käisime me hostema ja tema vanematega kodu lähedal metsas. Minu hostema isa kuulub kalapüügiklubisse ja nende klubi korraldas raclette’i söömise metsas. Raclette on traditsiooniline Šveitsi toit ja kujutab endast grilli peal sulatatud juustu, mida tavaliselt süüakse köögiviljadega. Meie sõime raclette’i kartulitega ja see oli ikka väga hea.

Pühapeval näitas hostõde mulle meie maja kõrval olevas metsas asuvaid jookuradu. Siin metsas on selline rada nagu Zürich Vitaparcours. See on 3,3 km pikkune jooksurada kus tee peal tuleb teha erinevid harjutusi nii lihastele kui ka vastupidavusele. Vitaparcours on väga hea variant kuidas jooksmist põnevaks teha, sest viimase nädala jooksul olen ma seal käinud juba kolm korda. Pühapäeva õhtul käisime hostema vanematel külas ja kuna nad on itaallased siis nad tegid meile pastat. Pastavalikuks oli seekord kaheksajala pasta, mis on minu perest kõigi lemmik aga  minu jaoks oli ta natukene võõras. Eestis ju iga päev sulle kaheksajalga ei pakuta.

Mõned näited harjutustest, mida rajal teha saab

Esmaspäeval käisin ma peale kooli kohaliku tennisetreeneriga mängimas, et saaks teada minu taseme ja et siis leida inimesi kellega ma mängida saaks. Mängimine lõppes sellega, et ma võitsin treenerit 6:3 ja nüüd ei teagi täpselt, mida teha. Trennis hakkan ma vist käima Wohlen’is(linn kus ma kooliski hakkan käima) ja seda siis, kui ma kooli lähen.

Kolmapäeva õhtul käisime me hostisa venna ja ta pere ning hostisa vanematega söömas kohalikus söögikohas El Mosquito. See on mehhikopärane söögikoht, mille põitoit on fajitad. Kuna kõik soovitasid fajitasid, siis otsustasingi neid proovida. Söömiseks toodi sulle ette suur pannitäis kana, suur vaagen erinevate täidistega ja nii palju tortillasid, kui palju sa soovisid. Kui sul mõni täidis juhtus otsa saama, siis toodi sulle ilma raha maksmata täidist juurde. See oli minu elu esimene kogemus käia sellises mehhikopärases söögikohas ja ma tahaks kindlasti sinna tagasi minna.

Neljapäeval oli Eesti taasiseseisvusmispäev ja ma otsustasin selle puhul perele midagi eestipärast teha. Valituks osutusid hakklihakaste kartulitega ning kirju koer. Enne sööma asumist hoiatasin ma veel pere, et kuigi hakklihakaste ei näe üldse hea välja siis maitseb ta ikkagi hästi. Õnneks meeldis see toit kõigile ja hostõde isegi ütles mulle, et ma pean nüüd iga kuu vähemalt ühe korra hakklihakastet tegema. Magustoiduks olnud kirju koer läks ka perele hästi peale. Mu hostõde müüb kirjut koera täna kohalikul turul kui Eestist pärit eriretseptiga magustoitu.

Eestipärased toidud Švitsi laual

Reede õhtul toimus meil YFUga kokkusaamine, kus me kohtusime oma kontaktisikuga. Kontaktisik on inimene, kes on ise hiljuti vahetusaastal käinud ning teab, kuidas ma ennast tunda võin vahetusaastal. Kontakstisiku eesmärk on sind toetada selle aassta jooksul. Kokkusaamisel tegime me kõik koos Šveitsi toitu Älplermagrone. See koosneb makaronidest, kartulitest, juustust ja vahustamata vahukoorest, mis on kõik ühes potis kokku segatud, ning seda süüakse koos praetud singi ja sibulatega.

Käisime Defne'ga(YFU vabatahtlik) YFU kokkutulekult tagasi tulles El Mosquitos kokteile(alkoholivabad) ostmas 

Laupäeva(täna) hommikuti on meie linnas turupäev ja minu hostisa müüb seal oma kalafarmis kasvatatud kalu. Veel on seal turul laste poolt tehtav kohvilaud, kus oli täna minu hostõe kord kooke ja kohvi müüa. Turg algab juba kell 8 hommikul ja selleks, et kell kaheksa turul valmis olla ärgatakse laupäeviti juba kell 6.30 ülesse. Õnneks lubati mul kauem magada ja mina käisin külastasin turgu mõistliku ajal. Õhtu poole saan ma kokku Elisaga(teine VÕP Eestist), et koos saksa keele tunni jaoks Eestit tutvustav poster teha.  

Homme on meil plaanis perega mägedesse matkama minna, nii et järgmises postituses võite oodata palju pilte mägedest :)

Šveitsi jõudmine ja esimesed muljed

Minu teekond Šveitsi algas 8. augusti varahommikul, kui me kell 4 Tallinna Lennujaama jõudsime. Lennujaamas kohtusime teiste vahetusõpilastega, kelle sihtriigis on ka Šveits(kokku oli meid viis) ning YFU esindajatega, kes jagasid meile infot kindlustuse ja lenupiletite kohta. Lennujaamas olles läks aeg nii ruttu ja järsku olin ma juba turvakontrolli järjekorras ja pidin vanematega hüvasti jätma.

Veel rõõmsana Tallinna Lennujaamas

Esimeseks sihtpunkktiks oli meil Kopenhaagen, kuhu me pärast kahe tunnist lendu ka jõudsime. Kopenhaagennis tegime me uue check-in’i et siis juba suunduda Zürich’i poole. Lennul Zürich’isse hakkas meil kõigil juba vaikselt närv ka sisse tulema, sest maandudes pidime me om Hostperedega kohtuma. Õnneks olid lennujaamas vastas ka kohalikud YFU esindajad, kes aitasid meil pagasi kätte saada  ja saatsid meid läbi lennujaama.

Ja siis tuligi see hetk kui ma nägin esimest korda oma Hostpere. Ustest väljudes oli esimene asi, mida ma nägin, suur silt, kus oli peal kirjas „Welcome Brita“. Selle taga seisis minu hostpere ehk Claudia, Thomas, Andrea ja Elina. Perega koos läksime me koju ja õhtu poole tuli koju ka minu teine hostõde Elodie, kes sõidab järgmine nädal Ecuadori vahetusaastale. Minu pere elab väikeses linnas nimega Bremgarten, mis aub umbes 20 minuti kaugusel Zürich’ist.

Minu Hostpere lennujaamas. Vasakult: Claudia, Elina, Andrea, mina ja Thomas

Samal õhtul käisime me hostemaga poes kõike vajalikku ostmas, sest ma suutsin osad vajalikud asjad ikkagi eestisse jätta(näiteks juukseklambrid, dušigeel jne.). Poest tagasi tulles tegime me väikse peatuse vanalinna juures ja Hostema tutvustas mulle lühidalt vanalinna.

Kuna teistel päevadel midagi suurt ei toimunud, siis kirjutan siia lühidalt, mis ma tegin.

Pühapäeva hommikul käisime me Adrea ja Elodie’ga tennist mängimas. Meie linnas on neli välisväljakut, kus ma saan võib-olla ka trennis hakata käima. Õhtu poole tulid meile külla pere tuttavad, kelle tütar Jasmine tuli just vahetusaastalt USA’st. Kui Jasmine oli USA’s siis võttis tema pere endale ka vahetusõpilase ning see vahetusõpilane oli Eestist. Pidime sel päeval grillima aga kuna õues sadas siis kahjuks pole ma veel kohalikku grillliha saanud. 

Üks osa Bremgarteni vanalinnast

Esmaspäeval oli meie kantoni õpilastel esimene koolipäev. Kuna kuni septembri kespaigani on mul Aarau’s keelekursused, siis mina ei pidanud õnneks veel kooli minema. Sellegipoolest otsustasin ma kaasa minna Elodie’ga, kes pidi minema kooli, et sinna mõned raamatud viia. Koolis olles nätas ta mulle ka kus mis asub ja kuidas seal koolis üldiselt elu käib.  Elodie ja tema kolm sõpra, kes lähevad ka vahetusaastale, korraldavad suure ärasaatmispeo enda sõpradele ja neil oli selle jaoks raha vaja. Seetõttu hakkasime me koju jõudes kooke küpsetama, mida teisipäeval inimestele müüa.

Osa nendest kookidest, mida me müüsime

Teisipäeva lõunal oli minu ja Elodie kord lõunak süüa teha, sest me olime ainsad, kes oled terve päev kodus. Andrea ja Elina käivad koolis Bremgarteni ja kooli söögivahetund on 2 tundi nii et lõunat söövad nad kodus. Elodie tegi lõunaks Röschti’t, is on traditsiooniline Šveitsi toit ja seda tehakse riivitud kartulitest. Peale lõunat läksime me Elodie ja Lynn’ga(Lynn läheb Iirimaale vahetusõpilaseks) meie naambrukonda kooke müüma. Siinsed inimesed on ikka väga lahked. Näiteks otsustas üks naine meile anda 20 franki niisama, sest tal oli omal kooki aga ta tahtis meid toetada. Õhtul käisime me hostemaga mulle uut SIM kaarti ostmas ja ka rongipileteid ostmas. (Siin elamine on nii kallis. Uue sim kaardi saamine maksis 40 fanki ja see oli ainult kaardi hind. Kõnede eest tuli eraldi juurde maksta.)

Kolmapäeval algasid mul keelekursused Aarau’s, mis on meie kantoni keskus ja umbes 40 minuti kaugusel rongiga sõites. Sellel keelekursusel on koos kõik inimesed, kes ei läbinud keeletesti või ei ole saksa keelt varem õppinud nii et me alustasime õppimist sellest, et kuidas öelda „minu nimi on …“. Keelekursused on mul nüüd iga päev kuni 12. septembrini. Kuna Aarau’st tagasi tulles on poole tee peal ka minu tulevane kool siis otsustasime me hostemaga, et just see kolmapäev oleks parim aeg kooliga asjad korda seada. Nii me siis läksimegi peale keelekursuseid kooli, et mind sina registreerida. Ma pidin valima endale erinevate valikute hulgast õppeaineid ning lõppuks tehti minust ka õpilaspileti jaoks pilt. Kuna siin on praegu keskkmiselt 30 kraadi päeval ja ma olin terve päeva ringi kolanud, siis ei tulnud see pilt just kuigi ilus. Õhtul võtsime me hostemaga veel ette viimase rongireisi ja sõitsime Olten’sse hostperede kohtumisele, kus vanematele räägiti hostpereks olemise kohta veel lisainfot ja mina sain aega veeta teiste vahetusõpilastega.  

Mulle hakka vaikselt kohale jõudma ka tõsiasi, et pean terve selle aasta Šveitsis hakkama saama ja see on korraga nii hirmutav kui ka elevust tekitav.

Siin sõidavad ringi kahekordsed rongid ja ma olen nii vaimustuses nendest :)

Lennuk, millega me Kopenhaagenisse lendasime

Loodan, et keegi viitsis selle kõik läbi ka lugeda ning jõudis siiani :)

Brita Kärt