Elu nagu Šveitsi šokolaad: Linnamelu ja alpiloodus ehk minu nädalavahetus

Jälle on üks nädal mööda läinud ja aeg on siia blogisse midagi kirjutada. Nädala sees mul väga millekski aega ei olnud, sest iga päev tuli saksa keele tundides käia ja pärast kodus koduseid töid teha. Kui ma ennem siin kirjutasin, et need saksa keele tunnid on väga lihtsad minu jaoks, siis nüüd hakkame jõudma selliste teemade juurde, mida ma varem pole õppinud ja seega peab nüüd veel rohkem tundides pingutama. Erinevalt tööpäevadest oli aga minu nädalavahetus tegemisi täis ja nendest kirjutaksin ka natuke lähemalt.

Laupäeval toimus Zürich’is igaaastane Streetparade, mis on üks maailma suurimaid house&techno muusika festivale. Sellel aastal oli seal rekordiliselt palju pealtvaatajaid ehk üle miljoni inimese. Streetparade kujutab endast umbes 2 km pikkust marsruuti, kus sõidavad veoautd, mille kastid on muudetud lavadeks. Kokku oli sellel aastal 27 veoautot ja meie seal oleku ajal(4 tundi) jõudis sõitma hakata ainult 17 veoautot. Zürchis käisin ma koos Defne(endine VÕP) ja tema parima sõbraga. Fun fact paraadi kohta: paraad on nii populaarne Šveitsis, et inimesed hakkasid juba eelmise aasta detsembris planeerima, kellega sinna minna ja mida selga panna.

Algus kohale jõudes ei tundunudki see inimest hulk nii suur

Esimene veoauto, mida me nägime

Minionide! veoauto

Zürich'i vanalinn

Defne, mina ja Defne parim sõber

Väike hulk inimestest, kes kohal olid

Pühapäeva hommikul kell 6.50 kuulsin ma oma äratuskella helisemas ja mõtlesin, et miks ma küll vabatahtlikult nädalavahetuselt nii vara üles ärkan. Põhjuseks oli see, et paar päeva varem olime hostema ja hostõega otustanud, et oleks tore jälle alpidesse matkama minna. Ruttu hommikusöök sisse, riided selga ja olimegi autos, et sõita mägede poole. Autosõit võttis aega umbes 1 tund ja 20 minutit ning selle tulemusel jõudsime väiksesse linna nimega Schüpfheim. Sealt sõitsime me veel 20 minutit edasi bussiga kuni jõudsimegi kondlini, mis meid mäe tippu viis. Selle mäe tipp oli ka kõige korgem punkt selle matka jooksul ja kõrgust oli tal umbes 1600 meetrit. Matkaraja pikkus oli seekord 2 tundi 30 minutit ja ta kulges peaaegi kogu aeg väikse kaldega mäest alla nii, et lõpetades me enam kondlit kasutama ei pidanud. Lõppu jõudes ootas meid tore üllatus: hostema ütles, et meie ostetud bussipiletiga saab sealses restoranis magustoidu tasuta. Kuna meil oli bussi väljumiseni aega ainult pool tundi ja kõhud meil väga tühjad ei olnud, siis võtsime kolme peale ühe magustoidu. See oli ikka väga hea otsus, sest magustoit oli nii suur, et me ei jaksanud seda kolmekesi ka ära süüa. See magustoit oli selle restorani eritoit ja ta koosnes suurest beseepallist, mis oli katud paksu kihi vahukoorega. Restoranist lahkudes sõitsime me natuke aega bussiga, et siis rongi peale ümber istuda ja auto juurde jõuda. Autosse jõudes olin ma tervest nädalvahetusest nii väsinud, et terve tee tagasi ma magasin.